---

SMALL COMICS
​ABOUT BIG SOUNDS

​Lilli-Krõõt Repnau in conversation with Athanasía Aarniosuo.


Artist Lilli-Krõõt Repnau spent the month of September 2017 in HIAP as part of the CUNE Comics-in-residence Programme. Lilli combines in her work comics with printmaking, animation, music and songwriting, and she would love to develop all these aspects further in her future endeavours.


Having worked with comics, printmaking, animation and music, could you tell us what is the work you’re most proud of?
A week before I arrived to HIAP, I curated an exhibition about Estonian contemporary printmaking in Tartu Art House. ”Beyond Reality” offered the possibility to discover this “world” from the viewpoint of contemporary printmakers. This exhibition was not based on precisely defined technical boundaries, which meant that the artists could expand two-dimensional graphics through different other dimensions. Although I consider myself more as an artist than curator I felt great: I really enjoy making exhibitions and thinking in a particular space or gallery room, how different works interact with each others and create new dialogues. I also participated in that exhibition, but I was so fulfilled with obligations, that I made my works just a week before opening.
During my artistic practice I have noticed I like to tell stories. So from that point of view comics, printmaking, animations are very natural tools for me and I use them all in my art. I often think about material culture in our daily life and printmaking is an excellent practice to explore that.
What would you consider the hardest part of your job as an artist?
Nowadays artists have to write so many projects and think ahead, so sometimes it is hard to focus on the present moment. So I guess I deal with the same issues. Personally, the hardest part for me is to balance all my interests and make official reports.
What did you love about the ukulele so much that you decided to put it into a comic?
I started to rehearse ukulele last October and it has become important part of my life. I’ve always sung and made songs and lyrics, but usually kept them to myself. I have always been quite unconfident with performing, but I feel it is important to share and have the courage to open up. It made me think about how fear and insecurity can affect our lives, and I wanted explore that topic in my artistic practice and in comics. Also I have always wanted to play some instrument and ukulele was great to begin with. It is so tiny and it is easy to carry on, but still has its unique sound.
Are sounds an internal part to your art? How do you approach them visually?
At the moment, I am making an exhibition about finding my own voice and also about issues that have been holding me back. The past year has been like an explosion – the songs just keep coming. Sounds are a very important part of my art and I often I sing or repeat some phrase when I am drawing. I like to listen to different kinds of music, but also I enjoy silence and nature sounds.
During my animation studies, we had an exercise in sound art to observe different sounds in environment. I felt like I have done it all my life, observing, but not only visually but also with my ears.
It sounds like you are especially into smaller books – the non-superhero stuff.
I enjoy the variety in creating narration in artistic books. I have also done superhero stuff, but it has never become my main focus.
Do you wish to have your comics widely published?
Yes, that could be nice. I overlooked some materials about an animated film that I started to make during my MA studies. I would like to finish that project and work both in animation and in comics. Sometimes it is difficult but often more inspirational to move between different media, I have come to realize it is in my nature and it allows me to discover new perspectives. It keeps me curious and excited.
What are you currently reading?
On this year my focus has been in female songwriters-artists and their stories. I had great impact from Patti Smith, “Just Kids” and Kim Gordon’s “Girl in the Band”. I just finished the Muñoz&Sampayo comic-book about Billie Holiday. Also I am currently reading Nikolai Berdyaev’s book “Sense of Creation” and Joan Didion “The White Album”.

Graafika on kihiliselt mõtlemine

Britta Benno, 29.03.2019 / Sirp


Lilli-Krõõt Repnau ja Helen Tago on koos teiste noorte graafikute-mõttekaaslastega koondunud platvormile graafika.ee. Nende eesmärk on graafika edendamine ja mõtestamine näitusetegevuse ja töötubade, aga ka vestlusõhtute ja graafikast kirjutamise kaudu.

Kunst, mis praegusel ajal kõnetab, on tehnikaülene, interdistsiplinaarne. Selline on ka eesti nüüdisgraafika. Lilli-Krõõt Repnau ja Helen Tago hiljutise näitusega „Tumeaine“ Hobusepea galeriis on väga hea näitlikustada suunda, kuhu uus, kuldajastujärgne graafika minu arvates peaks liikuma: läbimõtestatud, piire ületavate omaruumideni. Ei ole asjakohane küsida, kas graafika on elus, iseäranis kui mõelda näituste üldpildi peale. Graafikutena loodame eksperimenteerivaid, vahest ootamatuidki graafikavorme või näha graafika järellaineid ka teistes meediumides.

Kosmiline tumeaine. „Tumeaine“ näitusel esitatud kosmiline keskkond oli ainulaadne hübriidmeediumis omaruum, kus oli tuttavlikku, aga ka maadeavastajalikku tundmatuse piiri ületamist. Tumeaine teema pakkus välja Lilli-Krõõt Repnau, Helen Tago soovitas Ernst Öpiku raamatut „Meie kosmiline saatus“ (Ilmamaa 2004). Sealt leidsid nad inspireeriva mõtte: „Materiaalsed objektid tekivad, kaovad ja tekivad jälle. See on füüsikalise maailma rütm. Kõik, mida saab mõõta ja kaaluda ning mille aega määrata, allub sellele rütmile. Ent ometi on miski meie sees, millel ei ole mõõtu ega kaalu ega aega: meie teadvus, see „mina“, mis individuaalselt on erinev, kuid siiski sarnane teiste „minadega“. Kas pole see Suure Kosmose Teadvuse tilgake või aatom? Meie teadmise esmane reaalsus, ainus eksistents, mille suhtes meil pole kahtlust, meie ainus värav ja aken, mille kaudu me tajume maailma.“

Helen Tago kunsti algimpulsid pärinevad lapsepõlve animafilmidest, ulmeraamatutest ja Andrei Tarkovski „Stalkerist“ (1979). Kunstnik kirjeldab mikrokosmose tagamaid: „Tühermaa ja linn, selle korrastatud rütmid ja esmapilgul nähtamatud vaheruumid. Hingepausid. Kohad, mida on läbitud sadu kordi, millest alateadvusse jäädvustunud infokillud moodustavad settides omamaailma. Oled kosmonaut oma planeedil, oma mullis. Nihkes ja üksindaolek, ebakindlus, ebaselgus – see seostub mulle kosmose-teemaga.“

Repnau toob välja oma kunsti seosed ilukirjandusega: „Avastasin näitust tehes Blake Crouchi raamatu „Tumeaine“ (eesti keeles 2016). Seal on mõisted „paralleeluniversum“ ja „multiversumid“, mis tähistavad samal ajal toimivaid maailmu. „Multiversum“ on ka ühe mu teose pealkiri, see sündis otseselt sellest raamatust inspireerituna.“

„Multiversum“ on suur mitmest ruudust koosnev metsa kujutav ofort. Repnau kuusemets on nagu soe paik, kus loodus tükib mõralise asfalti ja külma kauge kosmose vahelt galeriisse. See on kõige tuttavlikum teos keset kõrgekaarelist ulma.

Tehnikavalik ja -ülesus. Kunstnikud möönavad ühest suust, et viimase näituse tööde tehnikavalik tuli väga loomulikult. Mõlemad on töötanud traditsioonilistes graafikatehnikates, kuid sellest ka sammu võrra edasi läinud. Nad kasutasid kõiki graafilisi vahendeid, käsitsi trükkimine ei olnud eraldi eesmärk. Repnaule on trükigraafika, iseäranis sügavtrükk justkui tumeaine – nähtamatu, aga selgelt olemas: „Ofort on väga nauditav. Suure teose puhul tahtsin, et seda saaks lähemalt ja ka kaugemalt vaadelda, lähedalt on töö abstraktsem. Kihistusi on palju. Graafika on kihiliselt mõtlemine.“

Tago loodud objektid, s.t graafika piirialade avardamine inspireerib iga tehnikatundjat. Galerii alumise korruse fotopolümeeritõmmistest installatsioon oli volditud ruumiliseks kärjestikuks ning ülemisel korrusel olid väljas kaarjad peegeldavast materjalist ja graafilistest lehtedest kokku seatud brikolaažid. Repnau video „Vaadates mateeriat“ kujutab magnetpuru ringjat liikumist, mikrokosmost saatev lauluümin ühendas näituse veenvaks tervikuks.

Koostegemise võlu. Kahekõnel on omapärane dünaamika, kahekõnelusi näituse näol on viimasel ajal päris palju näha olnud. Paari seadmine seob ja vastandab. Paarisuhe võib olla intiimne ja vahetu, aga ka distantseeritud ja kontrastne. „Tumeaine“ autoritel on see toetav, konfliktita dialoog. Kunstnikud tõdevad, et nende teosed toimivad koos paremini kui eraldi. Mõlemal on koostöötamise kogemust ohtralt. Nad töötavad 2013. aastast ühises graafikaateljees Tondil, kus tegutseb ühtekokku neli maailmavaateid ja tööriistu jagavat graafikakunstnikku.
​
Kui küsin autoritelt, kuidas nende koostöö sujus, möönab Repnau, et ehkki tema ise on loomult ekstra- ja Tago introvert, siis kunstnikena nokitsevad mõlemad omaette. Väga keeruline on suhelda protsessi sees. Kuigi meil kõigil on ühisateljees töötamise kogemus, tõdeme, et avatud ateljee ei ole alati hea tööruum. Eduka kunstitegemise koht on suletud ja isiklik. Ideede genereerimine on introvertne akt. Teadusfilosoof Thomas Kuhn on väitnud, et normaalteaduses töötavad teadlased mõistatusi lahendades. Ma leian, et kunstnik töötab oma ateljees samamoodi: mõistatuse kilde katse-eksituse meetodil kokku sobitades, nii füüsilisel kui ka mõtestamise tasandil. Kuid koos töötamises ja ateljee jagamises on ka palju eeliseid. Ruuminõudlike vahendite ja tööriistade vajadus koondab graafikatehnikaid praktiseerivad kunstnikud ühe katuse alla. Väga väärtuslik on ka võimalus jagada mõtteid lähedase kolleegiga. „Kui oled oma asja sees, siis on teise pilk väga hea,“ möönab Repnau.

Küsin lõpetuseks, milline on kunstnike tulevikuvisioon. Kas see on optimistlik või sünge? Repnau: „Kui loed Öpikut, taipad, et universumis on mõõtkavad hoopis teistsugused. Kõik muutub ja kaob.“ Tago: „Inimesed kohanevad halveneva keskkonnaga. Sellest saab uus normaalsus.“
Räägime veel valgusreostusest, mis puudutab kõiki taevasse vaatajaid. Kuidas kujutada taevatähti, kui neid enam ei näe? Tago on palju keskkonnasäästlikkusele mõelnud. Ta söövitab metallplaate ülimürgise happe asemel elektrilaenguga. Sellele, kuidas hiljem taaskasutada materjale või töövahendeid, mõtlevad graafikud paratamatult oma tööprotsessi igal etapil. Repnau: „Keskkonnateadlikkus ja vähene tarbimine on iga inimese loomulik osa. Usun, et ka kunstnikuna tuleb rohkem mõelda, et miks midagi teeme, mida toodame. Läbimõtestatus on võti.“